Categories
Artiklite kokkuvõtted

Deliiriumi ja äärmise rahutuse käsitlus eakal erakorralise meditsiini osakonna patsiendil: ADEPT tööriist

Shenvi C, Kennedy M, Austin CA, Wilson MP, Gerardi M, Schneider S. Managing delirium and agitation in the older emergency department patient: the ADEPT tool. Annals of Emergency Medicine. 2020 Feb 1;75(2):136-45.

Kokkuvõte:

  • Rahutult või ebaadekvaatselt käituv eakas (artiklis defineeritud >65 aastane) on sage patsient erakorralise meditsiini osakonnas. Keskmise vanuse kasvades selliste patsientide hulk kindlasti suureneb.
  • Ameerika Erakorralise Meditsiini Arstide Liit ja teised osapooled koondasid eksperdid erakorralise meditsiini, geriaatrilise erakorralise meditsiini, geriaatria ning psühhiaatria erialadelt kirjanduse ülevaateks ning avaldasid lihtsasti kasutatava tööriista selliste patsientide käsitluseks.
  • Eaka inimese käitumise muutuse põhjus võib olla sisehaiguse või kirurgilise profiili haiguse ägenemine, psühhiaatriline haigus, ravimite kõrvaltoime, ravimite kuritarvitamine või dementsus. Kusjuures vanematel inimestel on deliiriumi põhjuseks sagedamini neist esimene.
  • Kokku kirjeldati 5 olulist punkti, mis tuleb läbida iga sellise patsiendi käsitlemisel.
ASSESS ehk HINDA – patsiendi põhjalik uurimine, et leida algpõhjus

Anamnees, kasutatavad ravimid (olulisemad on sedatiivse toimega ravimid, kortikosteroidid, antihistamiinikumid, antikolinergilise toimega ravimid, tritsüklilised antidepressanedid, lihasrelaksandid ning opioidid).
Põhjalik patsiendi läbivaatus. Leia kiiret tegutsemist vajavad seisundid, nagu hüpoksia, hüpoglükeemia, hüperglükeemia, insult, STEMI, sepsis.

Pea meeles, et deliirium ja dementsusega seotud psühhoos on kõige sagedasemad segasuse ja rahutuse põhjused eakatel. Hüpoaktiivset deliiriumit esineb sagedamini (90%) kui hüperaktiivset ning esimese suremus on suurem. Hinda patsiendi ohtlikust endale ja teistele. Võimalusel kontakteeru sugulastega anamneesi täpsustamiseks. Kas segasusseisund on uus või kauem kestnud probleem?
DIAGNOOSI

Oluline on eristada deliiriumit dementsusest ja dementsusest, millele lisandub deliirium. Kasuta deliiriumi ja dementsuse sõeluuringu küsimustikke – bCAM või CAM ja Mini-Cog. Deliiriumile viitavad sümptomite fluktuatsioon, tähelepanu häirumine (ei suuda lugeda nädalapäevi tagurpidi), kognitsiooni muutus (uus mäluhäire, orientatsiooni puudumine, tajumishäire) või teadvusseisundi häirumine.
EVALUATE ehk uuringud – lähtuvalt eelnevast tee uuringud

Kõige sagedasemad deliiriumi põhjused on infektsioon, intrakraniaalsed haigused (insult, tuumor), elektrolüütide häired, ravimite kõrvaltoimed. Põhjuseid võib-olla mitu. Artiklis on ka välja toodud mõned soovitatud analüüsid ning uuringud, kuid nende valik sõltub diagnoosihüpoteesist.
PREVENT ehk deliiriumi või selle süvenemise ennetamine

Keskenduda tuleb põhjuse ravile, olgu selleks siis infektsioon, elektrolüütide häire või dehüdratatsioon. Ravi valu, iiveldust, kõhukinnisust. Väldi kõrge riskiga ravimeid, nagu bensodiasepiinid, lihasrelaksandid, antikolinergilise toimega ravimid, antihistamiinikud ja suures doosis antipsühhootikumid.

EM osakond on kiire, lärmakas ning ereda valgusega. Kuid võimalusel loo patsiendile võimalikult harjumuspärane keskkond. Märksõnadeks on toit, tualett, kuulmise ja nägemise abivahendid, ööpäeva rütm, ajaviite vahendid, vältida liigset vererõhu mõõtmist või vereproovide võtmist. Võimalusel lühenda EM osakonnas viibitud aega. Oluline on ka, et patsiendid teaksid kus nad on ning mis on kellaaeg.
TREAT ehk ravi – ravi eesmärk on tagada patsientide ning haiglatöötajate ohutus

Deliiriumi ravi on mittemedikamentossete meetodite kasutamine äärmiselt oluline. Võimalusel medikamentide kasutamist vältida. Varane mittemedikamentoosne ravi ja deliirumi deeskalatsioon aitab kontrollida deliiriumit ilma täiendava medikamentoosse ravita. Lisaks eespool nimetatule kasuta sõnalist rahustamist. Kuula hoolikalt patsienti ning paku talle piisavalt informatsiooni. Kasuta lihtsat keelt. Võimalusel väldi kinnisidumist.

Vajadusel alusta suukaudse raviga. Kui patsient kasuta kodus antipsühhootikumi, alusta sellega. Kui patsient on ohtlik endale või teistele alusta näiteks risperidooniga (≤1mg), olansapiiniga (2,5-5mg) või kvetiapiiniga 25-50mg.

Kui suukaudne ravi pole võimalik või on ebaefektiivne lisa IM või IV ravi. Alusta madala doosiga, tõsta saab alati. Näiteks olansapiin 2,5-5mg IM või haloperidool 1-2,5mg IM või 0,25-1mg IV. Tea ja tunne ravimite vastunäidustusi ning kõrvaltoimeid.

Väldi bensodiasepiine, v.a. kui tegemist on bensodiasepiinide või alkoholi võõrutusega.

Tanel Lepik

Lisa kommentaar